Corcubions ankrus
Olime mõnda aega tegelenud laeva ankurdamisega kui siis nägime taamalt meie poole liikumas mingisugust Hispaania piirivalve kaatrit, nimeks „Virgen de la Luz“, mis oli kirjutate uhkelt ninasse. Saime just ankru põhja kinni ja purjed alla tõmmatud ja tervitasime raskelt meie poole traavivaid ametnike.
Pean ütlema, et Hispaania merepolitsei ametnikud (võrreldes nende Ameerika ametikaaslastega) olid väga väga viisakad, kuigi nad olid hambuni relvastatud (valmis igaks võimaluseks). Külalised palusid ennast laeva kutsuda, kui kaater meie laeva kõrvale sõitis ja neil kõigil oli vööl revolver ja poolautomaat relvad olid üle õla. Nad tahtsid näha laeva pabereid, meie dokumente ja küsisid mõned küsimused. Nad võtsid meelsasti vastu meie poolt pakutud viskilonksud ja paki inglise sigarette ning nii saime loa randumiseks.
Kipper jäi meelsamini laeva valvama ja polnud suurem asi „turist“, kui meie James´iga pisikese julla vette lasime ja rannikule veidi poode uudistama asusime. Märkasime endil hulga pilke ja seda sellepärast et Hispaanlased on loomult välismaalaste vastu väga uudishimulik, kuigi ma ise arvan, et enamuse pilte sai Jamesi lopsakas habe. Mehed jäid vahtima, naised itsitasid ja lapsed kogunesid suurest uudishimust lähemale seda habemes võõramaalast uudistama. Nii juhtus igas sadamas läbi suve, nii Portugali sadamates, kui ka Aafrika ja Malta omades. Mulle tundus, et James täitsa naudib seda talle ootamatult sülle kukkunud kuulsusetunnet.
„Te gusta la barba?“ („Kas habe meeldib?“ eesti keeles) küsisid ma ühe väikese poisikluti käest. Sellepeale ta ainult itsitas laialt.
Jäime ankrusse terveks päevaks ja ka järgmiseks, kuniks vali kirde tuul liigutas musti pilvi üle kuu, kui me ööpimeduses taevasse vahtisime ja väikese paadiga laeva tagasi aerutasime. Oli kuuenda juuli õhtu ja ma ütlesin James´ile, et parem oleks, kui homseks tuul vaibuks.
Ma tundsin homset vaikset ilma ette ja saime sellele kinnitust, kui liikusime tasaselt lahe keskel Finisterre´is. Ma peaaegu seisime ja ainuke asi mis meid liigutas oli hoovus. Suur puri oli tuulest tühi ja sellele vaatamata käis küljelt küljele ja tegi valju häält.
Lõunaks saabus lahele paks ja niiske udu. Olime neli miili Finisterre´st edelas ja üsna pea hakkas udusireeniaparaat valjult üürgama.
Hilislõunaks ei olnud tuulest haisugi ja kipper otsustas et lähme Finnisterre linnasadamasse ja ootame udu möödumist. Käivitasime mootori ja liikusime läbi sünge udu, tundes iga meetriga seda, kuidas udupasun meile lähemale tuleb.
Alguses tulid pasunast pikad helid aga mida aega edasi seda lühemaks ja valjumaks need muutusid. Ja siis tundus et udupasun jääb meist ahtrisse maha, kuigi maad me ei näinud. Kuulsime hüüatusi ja vaikseid laineid. Ja siis järsku, peaaegu maagiliselt, ilmus meie vaatevälja hunnik kalapaate, igaühes neis kuus või seitse mustade saabastega meest.
„Hola, muy buenas,“ karjusin ma.
„Buenas tardas,“ vastas üks meestest.
„Donde esta el puero?“
„Aqui, aqui,“ ning kaasnes palju näpuga näitamist ja karjumist ja paadid olid meie pardas. Köitsime kaks paati enda laeva külge; paatide meeskond voolas sujuvalt meie laeva.
Käis suur sõnamulin ja arvutamine, näidati näpuga ja karjuti, kipper samalajal inglise sigarette igas suunas laiali jagamas, pruunid näpud neid haaramas. Viipasin Jamesile et ta lähemalt vaataks ja rooli juurde liiguks, sest kaks väga agarat tüüpi olid tüüri enda kätte haaranud ja laeva sadamasse juhtimas.
Pimedus ja paks udu Finisterres
Niisiis olime Finnisterri jõudnud, saatjaks paks udu ja pimedus. Olime aga kuulnud lugusid nendest samadest meestest, kes meie laeva pardal just ringi siblisid, et nad võivad asju pihta panna ja laeva tühjaks teha. Jäime korda mööda öövalvesse.
Hommik oli udune ja lauspilves ja tuult ei kusagil. Mina ja James läksime linna värske toidukraami järele. Koht oli äärmiselt räpane ja väike, tuule keerutas tolmu igale poole. Väikesed lapsed ja loomad jooksid iga nurga taga. Hobukaarikud tegin raginat, kui mööda kivisillutist liikusid. Õhus oli tunda higi ja vaesuse lõhna.
Lõunaks olime läbinud kaks üksildast miili majakani, et tolle vahiga paar sõna juttu ajada. Tema naine pakkus meile mingit liik madu, mida rannast merepõhjast saab.
Üheksanda hommikul aitas meil edasi liikuda kerge taganttuul. Liikusime terve päeva vältel vaikselt mööda rannikut. Minu jaoks oli see üks ilusamaid rannikuid mida ma eales näinud olen. Finisterre´st kuni Sillerio neemeni, distantsilt 50 meremiili augustasid rannikut sügavad lahed, mida Hispaanlased kutsuvad „rias´steks“. Lahe sissesõite varjasid väikesed saared ja kogu ümbrust ilustas kollane-roheline Galicani maaelu. Kohtade nimed olid vastavalt väga ilusad: Muros, Arosa, Pontevedra. Kui ma peaks valima kõige ilusama paiga nendest kõigist, siis selleks oleks Vigo Bay, mille poole me laeva vööri nüüdseks keeranud olime.
Edelast oli tõusnud videviku aegu briis ja puhus üsna värskendavalt maa poolt. Rannikult oli näha valgust ja alus liikus üsna kiiresti mööda vett (mulle tundus, et jaht oli lõpuks oma jalad tagumiku alt välja võtnud ja jooksma hakanud). Et 19 tonnise ja 56 jala pikkust jahti liigutada, on vaja üsna möödukat õhuliikumist.
Peale lõunasööki oli James´i kord vahikord üle võtta. Kipper käis edasi-tagasi teki ja kajuti vahet, käes üks imelik kompass, mida mina enne oma silmaga näinud ei olnud. Kompassiks oli väga lihtsa ehitusega RAF-tüüpi kompass. Kipper hoidis kaadervärki oma silmade kõrgusel, vaatas läbi prisma, otsis merel märki või valgust ja märkis tulemused paberile üles. Saadud mõõtmised olid uskumatult täpsed!
Meil oli väga tore. Kipper hüüatas alt kajutist, „ Otsi lamiga posti pakpoordist“. Ja ma vaatasin, ajastasin valguse nägemise ja hüüatasin vastu.
Tuul hoidis ilusti ka kesköö paiku ja logisse olime kandnud 13 miili kahe tunni jooksul. Mina istusin vaikselt tüüris alates lõunast, korra käisin ainult kajutis einestamas ja ma polnud põrmugi väsinud ja minu meelest oli see äärmiselt lõbus James´ile andmeid edastada. Saime kätte sihi ja kipper otsustas, et lähme läbi kitsa taganttuule kursi Vigo lahte Bayona saare ja mandri vahel.
Grootpuri sai maha pimedas ja rullisime selle kokku. Kuu paistis imeilusasti lahele ja sillerdas lummavalt ja me jõudsime täiesti siledasse vette.
Kolmas osa: