See lugu on originaalis kirjutatud kellegi teise poolt. Antud lugu on väga põnev ja väga mahukas lugemine. Purjetamishuvilistele kindlasti väga mõnus lugemine. Lugu on tõlgitud inglise keelest eesti keelde.
Kirjutanud Edward Olmstead. Originaal tekst.
Suvel, 1955ndal aastal seadis 22 aastane Massachusett´ist pärit noormees Hispaania põhjarannikult vööri Malta poole, ise teadmata, et sellest kujuneb ta elu suurim 3-nädalane seiklus. Asjal on ka üks kurb pool. Nimelt jäi see seiklus talle viimaseks. Ei hukkunud Ed Olmstead küll laevaõnnetuses, vaid võttis endalt elu, kui oli eluseikluselt tagasi Ühendriikidesse saabunud.
Ed´i vend Bill, olles nüüdseks 93 aastane, ei saanudki oma venda kunagi päriselt tundma. Ta on aga kinni hoidnud unistusest, et kunagi saab tema venna poolt kirjutatud lugu avalikuks. See lugu on muutmata kujul kirjatud Ed Olmsteadi poolt. Lugu pole uuendatud ega muutetud ja tema kirjutamis-stiil on samaks jäänud. Kindlasti läheb tõlkes üht-teist kaduma, aga ma anna oma parima, et lugu teieni tuua. Ma väga loodan ,et naudite seda seiklust!
Mais, 1955ndal aastal purjetasid leitnant-kolonel Patrick Phibbs ja komandör Hugh Marshall (mõlemad pensionil) koos kahe teise kaaslasega Phibbsi suure kutteriga Inglismaalt La Corunasse põhja Hispaanias.
Alus kuulus kolonel Phibbsile ja oli talle kodu eest ja ainus transpordi vahend; ta oli jäänud talve sadamasse Maltal.
See oli pea kahekümne tonnine kutter, mis oli ehitatu 1904ndal aastal Porthleuris. Alus oli 56 jala pikkune, 48 jalga veeliinist, 13 jalga lai ja süvisega 8 jalga. Alusele oli jäetud originaalne fopaa purjestus. Viide: millest purjekas koosneb.
Kuigi laevale oli tehtud mõned muudatused kajutisse ja paigaldatud lisavõimsust ning katus kokpiti kohale, oli see 50 aastat vana alus endiselt hea seisukorras ja väga hästi hoitud. Alusele oli ristinimeks antud väga sobivalt „OLGA“.
Kui ma saabusin oma mootorratta seljas Saksmaalt läbi Madridi La Corunasse, oli OLGA koduks Coruna Jahiklubi kai. Oli esimene Juuli. Pardale olid jäänud ainult kolonel Phibbs ja tema sõber komandör Marshall; kaks teist reisikaaslast olid aluse vahetanud vähe luksulikuma vastu ja OLGA oli tegevusetult seisnud kai ääres juba kaks nädalat. Laev seisis nukralt üksinduses ja kogus oma liinide vahele tõrva ja määrdunud õli veeliinile ja samuti oli juba mitmes kord ebaõnnestud kohalikkest kokku panna pädevat meeskonda.
Kolonel tegi mulle pakkumise, et viime koos laeva Gibraltarile ja ma oli nõus.
„Ma lähen siis kohe varsti hulluks, kui ma siia pikemalt peatuma jään“ ütles ta.
Kolonelil oli tuli takus, et kiirest meeskond kokku panna, et laev ruttu Vahemerre saada või minna koju Inglismaale tagasi läbi Biscay lahe. Asjalood olid sedasi, et kiirustada tuli, sest Briti valuutareeglid olid väga ranged; nimelt võis Briti valuutat kulutada välismaal korraga ainult 50 naela ja see limiit oli täis saamas. Ta sai endale lubada virelemist Gibraltaril või Maltal aga raha Hispaanias peatumiseks tal enam ei jätkunud.
Kolm meest oli endiselt liiga vähe nii suure alusega ookeani ületama hakata. Nii ma siis panin kipperi korraldusel oma mootorrattale hääled sisse ja sõitsin lähedalasuvasse mereväe sadamasse El Ferrol, et ehk sealt leida mees, kes meie meeskonda täiendaks. Tagasi tulin ma aga „tühjade kätega“.
Kipper ütles: „Olgu peale. Kui me kohe pihta ei hakka, ei jõua me kunagi mitte kuhugi. Me alustame esmaspäeval, kui see teile meelejärele on.“
Minule oli see ettepnake meeltmööda, samuti ka James´ile (komandör Marshalli kutsuti sedasi). Tal lihtsalt oli pehmelt öeldes „kopp ees“ Corunast. Niisiis oli asi otsustatud. Minek on esmaspäeval.
Kätte jõudis esmaspäeva hommik. See oli neljas juuli. Hommik oli ideaalne aeg ettevalmistusteks ja laeva ülevaatuseks. Kipperi saatsime mootorrattal puuvilja turule, mille lähedal ma elasin.
Merele ära
Lõuna paiku lahkusime Corunast ja alustasime oma seiklust. Päev oli soe ja udune ning puhus väga õrn põhja briis. Me purjetasime jahtklubi alast välja. James oli alumiste vallide juures, mina toimetasin topi valliga. Kipper tüüris ja andis mõista, et see oli hirmuäratavalt raske (mitte keeruline).
Seadsime üles grootpurje, marsspurje (peapurje kohal), taakseli ja kliiveri ja sõitsime tihttuules sadama halsil lahe põhjapoolse ääre suunas. Jõudsime Ria de El Ferroli äärde ja sealt edasi ootab ääretu meri.
Meenutasin seda, millal ma viimati merel olin. See oli 2,5 aastat tagasi suvel, mil ma sõitsin väga lühikese ja igavavõitu otsamereväe laevaga New Yorkist Bremerhaven´isse. Pärastlõuna möödus ja laev liikus ühtlaselt põhjapoole, tundsin, et mu kõht eriti hästi pidevale õõtsumisele hästi ei vastanud. Õhtuks oli mul päris kehva olla ja istusin vaikselt omaette roolipinni juures, kui James samal ajal muretult kipperiga kajutis lobises. Tõusin püsti ja püüdsin silmatorkamata end lõbus naeratus näol reelingu poole hiivata. Tegelikult said teised aru, et mul hakkas just väga halb ja enam kohapeal oodata ei suuda.
Kipper kiikas kohe korraks tekile ja ütles „No noh“.
„Nüüd on kõik korras“ ütlesin ma suhteliselt haledalt, „nüüd on kõik korras“ ja komberdasin oma tagasi rooli juurde. Arutlesin endamisi, et kipper kindlasti mõtles, et mis mehe ta küll endaga kaasa võttis.
Leppisime kokku, et mina olen esimesena vahis kaheksast 12ni õhtul ja et James hoiab mul silma peal ja keeras ennast kokpitti teki sisse kägarasse. Kes teab ehk muidu oleksin laeva navigeerinud Hispaania rannikusse.
Seilasime rahulikus tuules lääne suunal suure Ibeeria väina suunas Cape Finnisterist põhjas.
Peale üheksat oli juba täiesti pime ja ainuke valgus mida me nägime oli Sisargase saare õrnalt plinkiv majakas (nagu kõik Hispaania ranniku majakad). Kipper seisis pikka aega pärituules ja proovis rohkem ainu saada sellest mustast pilvemassist, mis aegamööda kattis kogu põhja taeva ja seejärel pöördus järsult minu poole, „Olgu peale, kutsu mind, kui näed järgmist ranniku poid“ ja kadus alla kajutisse.
James pistis uniselt pea teki alt välja. Alus oli vaikne. Sõitsime ilma valguseta. Umbes kella üheteistkümneks tõusis tuul kiirelt ja laev hakkas üsna jõudsalt edasi liikuma. Merehaigus oli taandunud ja ma mõtlesin endamisi, et olen esimest korda öövahis peale 1953ndat aasta Bahamal.
Keskööks näitas logi, et oleme läbinud 24 meremiili La Corunast alates. James oli üleval ja hetke pärast ronis ka kipper kajutist välja ja tõmbas jaki üle hõlma.
„No nii poisid, laske siit jalga“ ütles kipper. Jäin veel hetkeks tekile ja pistsin nahka ühe mahlase Hispaania apelsini ja seejärel liikusin õrnalt vilet puhudes oma koikusse.
Varajaste hommikutundide saabudes olime äsja möödunud Cape Villanost ja seadnud oma kursi kagusse. Koiduks oli tuul langenud nulli ja nõnda vaikselt libises Cape Torina horisondilt meie vaatevälja olles hommikuses udus väga ilus. Siin on see koht, kus rannik keerab järsult lõuna poole, Finnisterre´ist 10 miili üleval.
Kella üheks peale lõunat olime neemele ringi sisse sõitnud. Oli mõnusalt soe ja puhus õrn kirde briis. Kipper tegi otsuse, et peatume Corcubion´i lahes ja hiivame ankru. Mulle tundus see kui väga hea tuule raiskamisena, mis parajasti puhus, aga ilmselt kipper tundis, et James eitunne ennast hästi ja parem on kui ootame asjade paranemist.
Pealelõunane briis oli puhanguline ja tugev ja seilasime selle tihttuules kiiresti lahetaguse neeme suunas. Rannikulähedal muutisid puhangud väga tugevaks ja lükkasid laeva üsna suurde kreeni. Me krüssasime targalt Corcubioni abajas. Abajas oli pikk ja sügav mere „käsi“, umbes miili laiune: see oli ideaalne koht ankrusse jäämiseks, väljaarvatud juhul, kui puhub lõunasuunalise tuul. Meie seljataha jäid Hispaania mäed, mida valgustas ere päikesevalgus.