Saare lapsed ja noored kaasati väiksest peale igapäevasesse kalapüüki ja teistesse töödesse. Oodati, et tüdrukud osaleksid majapidamistöödes ja kõiges muus. Asta, s 1928, jutustab, et enne hommikul kooli minemist lüpsis ta perekonna lehma, sest ema Fanny oli varakult mere ääres võrke raputamas. Räim või kilu pidi ju kiiresti Tallinna kalaturule minema. Peres oli mõnikord koduabiline, kuid see tegeles majapidamisega ning kalapüügitööd ei tundnud. Poisid olid varakult vanemate omasugustega paatides ning õppisid võrkude panemist ja seda, kus kalastuskohad asusid. Kuid paatidesse võeti kaasa ka tüdrukuid. Sõudmise ja paadis võrkude korrastamise oskus oli noortele enesestmõistetav. Tüdrukud õppisid väiksest peale võrke valmistama ja neid edukaks kalastamiseks korda seadma. Talvisel ajal, mil saart ümbritses jää, istusid tüdrukud pikki päevi, võrgud hargi peal ning tegid võrgunõeltega võrke. Suvisel ajal vastutasid kooliõpilased lehmade karjatamise eest. Heinamaid oli vähe ning rohi kuivas liivasel maal ära. Karjamaid tuli otsida kodust kaugelt.
Poisid tegid talvel välitöid, sest pliidid ja ahjud vajasid pidevalt küttepuid. Kuivad puud tuli metsast kelkudel koju vedada, saagida ja lõhkuda. Paljud poisid käisid ka merelinde jahtimas. Saarlastele, kelle jaoks kalal oli toidulaual suur roll, andis jaht liha näol head lisa. Ja paljudes peredes oli talvepühapäevadel pajas mõni praetud merelind.
Naissaarlased valmistusid talvel suuremat sorti hülgepüügiks
Talvel valmistusid paljud mehed väga vanade traditsioonidega hülgepüügiks. 2-4 eri vanuses mehest koosnev seltskond laadis paati toidumoona ja püsse, lambanahkseid kasukaid, valgeid riideid ning kerge, rautatud jalastega sõudepaadi. Jää levikust ja seisukorrast püüti hülgeid sõltuvalt Läänemere põhjaosas ja mitmel pool Soome lahel. Mitmed hülgepüüdjad on rääkinud, et jõudsid Soome lahel Tütarsaartele, Ahvenamaa saarestikus Kökari ja Utö saarele ning Rootsi rannikul Roslagenile.
Nagu kõiki noored, tundsid ka Naissaare tüdrukud ja poisid huvi laulu, muusika ja tantsu vastu. Eraldi noortemaja saarel ei olnud. Noored kogunesid kellegi elutuppa ja korraldasid tantsuõhtuid. Lõunakülas toimus see tavaliselt Medus-Osvaldi ja tema naise Viiu juures. Pühapäevaõhtuti võis tantsida ka Reinode juures. Keegi tõmbas lõõtsa või mängis viiulit ja vahetevahel oli ka mõni, kes oskas kitarri mängida. Noored laulsid meeleldi ning teadsid tolle aja populaarsemate laulude sõnu ja viise. Kõige tavalisemad tantsud olid reinlender, valss, polka, polka-masurka ja krakovjakk. Mitmes paaris ja reas tantsiti ka perekonnavalssi. Teinekord võttis mõni kaasa võtnud grammofoni ja plaate. Siis kuulati uusimaid linnalaule.
Suveajal läksid noored Taani kuninga aeda. Tallinnast tuli turistide lõbustamiseks ekskursioonilaevadega muusikuid. Tantsupõrand puudus, kuid rohu peal sai tantsida hästi. Taani kuninga aias korraldati ka muusika, laulu ja tantsuga jaanipidusid. Jaanitulel oli siis pidutsemisel tähtis roll. 1930. aastatel korraldati tantsu- ja laulupidusid saare põhjaosas sõjaväelaste juures. Lõunakülast Männikult tulid noored auruveduriga Sussla mööda kitsarööpmelist raudteed. Kui Sussla ei töötanud, sõideti rullnikon’iga, nii kutsuti dresiini.
See on kirja pandud Margit Rosen Norlini poolt ja tsiteeritud raamatust „Naissaare lood“ (2001). Raamatu on eesti keelde tõlkinud Ivar Rüütli. Raamatu saate osta siit, et autorile toetust avaldada.